Söötade valik
Sigade põhisöötadeks on teraviljad (meie tingimustes peamiselt oder). Nendele lisatakse puuduolevate toitefaktorite tarbe katmiseks proteiin- ja mineraalsöötasid.
Proteiini- ja kriitiliste aminohapete puudujäägi saab katta õlikookide ja srottidega ning loomsete söötadega.
Proteiini- ja kriitiliste aminohapete puudujäägi saab katta õlikookide ja srottidega ning loomsete söötadega.
Oder on sigadele optimaalse toorkiusisaldusega (5...6%). Vähese toorrasvasisalduse tõttu annab tihke peki ja sobib seega hästi nuumasöödaks.
Kaer sigade jaoks liiga toorkiurikas (10...11%). Põrsastele tuleks sööta sõelutud kaerajahu.
Nisu ja rukis on toiduteraviljad. Sigade söödasegudesse võetakse neid vähe - kuni 20%.
Mais sisaldab rohkesti energiat (kuni 16 MJ/kg KA-s). Proteiini ja aminohappeid on maisijahus võrreldes teiste teraviljadega vähe. Söödasegudesse ei võeta üle 50%. Maisis on rohkesti rasva, nuumikutele suurtes kogustes söötes muudab peki pehmeks.
Kliid ja söödajahud on jahutööstuse kõrvalsaadused. Nad on teraviljadega võrreldes proteiini ja kriitiliste aminohapete poolest rikkamad, samas on neis ka rohkem toorkiudu.
Õlikoogid ja srotid on proteiinsöödad. Söödasegudesse võetakse neid nii palju kui on vaja proteiinitarbe katmiseks (enamasti 5...15%).
Loomsed ja mikroobsed söödad (lõssipulber, vadakupulber, kalajahu, söödapärm jt) on proteiinirikkad, need sisaldavad ka rohkesti asendamatuid aminohappeid, vitamiine ja mineraalelemente. Loomsed söödad sobivad hästi põrsaste ja imetavate emiste ratsiooni, kuna ei sisalda toorkiudu.
Rohusöödad on toorkiurikkad ja neid võib sööta vabadele ja tiinetele emistele. Kasvavate sigade ja imetavate emiste ratsiooni rohusöötasid palju võtta ei saa (võib võtta 5...10%).
Mineraalsöödad. Kuna teraviljades ei ole piisavalt kaltsiumi, tuleb ratsiooni võtta söödakriiti. Fosfori puudujäägi korral lisatakse söödafosfaati. Enamasti kasutatakse segamineraalsöötasid või täiendsöötasid, mis rahuldavad kõigi makro- ja mikroelementide ning vitamiinide vajaduse.
Söödalisandid. Sigadele söödetakse lisaks ka sünteetilisi aminohappeid, ensüüm- ja vitamiinpreparaate jms.
Kaer sigade jaoks liiga toorkiurikas (10...11%). Põrsastele tuleks sööta sõelutud kaerajahu.
Nisu ja rukis on toiduteraviljad. Sigade söödasegudesse võetakse neid vähe - kuni 20%.
Mais sisaldab rohkesti energiat (kuni 16 MJ/kg KA-s). Proteiini ja aminohappeid on maisijahus võrreldes teiste teraviljadega vähe. Söödasegudesse ei võeta üle 50%. Maisis on rohkesti rasva, nuumikutele suurtes kogustes söötes muudab peki pehmeks.
Kliid ja söödajahud on jahutööstuse kõrvalsaadused. Nad on teraviljadega võrreldes proteiini ja kriitiliste aminohapete poolest rikkamad, samas on neis ka rohkem toorkiudu.
Õlikoogid ja srotid on proteiinsöödad. Söödasegudesse võetakse neid nii palju kui on vaja proteiinitarbe katmiseks (enamasti 5...15%).
Loomsed ja mikroobsed söödad (lõssipulber, vadakupulber, kalajahu, söödapärm jt) on proteiinirikkad, need sisaldavad ka rohkesti asendamatuid aminohappeid, vitamiine ja mineraalelemente. Loomsed söödad sobivad hästi põrsaste ja imetavate emiste ratsiooni, kuna ei sisalda toorkiudu.
Rohusöödad on toorkiurikkad ja neid võib sööta vabadele ja tiinetele emistele. Kasvavate sigade ja imetavate emiste ratsiooni rohusöötasid palju võtta ei saa (võib võtta 5...10%).
Mineraalsöödad. Kuna teraviljades ei ole piisavalt kaltsiumi, tuleb ratsiooni võtta söödakriiti. Fosfori puudujäägi korral lisatakse söödafosfaati. Enamasti kasutatakse segamineraalsöötasid või täiendsöötasid, mis rahuldavad kõigi makro- ja mikroelementide ning vitamiinide vajaduse.
Söödalisandid. Sigadele söödetakse lisaks ka sünteetilisi aminohappeid, ensüüm- ja vitamiinpreparaate jms.
Alljärgnevas tabelis toodud arvud näitavad, mitu % üks või teine sööt võiks sigade päevasest energiatarbest maksimaalselt moodustada.